imelike arusaamadega inimesi leidub

kadri ja tuuker juba kirjutasid. aga ma kirjutan kah.

mida arvata inimesest, kes kõrvutab roolijoodikut sportlasega?

Kui veel sajand tagasi jätsid mehed oma elu ja tervise mõisapõllule või ilmasõja kaevikutesse, siis nü üd üha sagedamini krossirajale, maanteele, mägedesse või rulaparki. Kõik alpinistid, mootorisportlased, trikimehed, langevarjurid, harrastuslendurid, kiirlaskujad, šokituristid, amatööridest avamere kalamehed jt, keda hukkub nagu kärbseid, ristavad igal võimalusel (loe: igal nädalavahetusel) adrenaliini praktilise eksistentsialismiga. Kadestamisväärselt paremas olukorras on liiklushuligaanid, kellel avaneb see võimalus peaaegu iga päev. Vaadates Eesti teedel toimuvat, on näha, et seda võimalust ka kasutatakse.

ma ei saa sellisest suhtumisest hästi aru. kuidas on omavahel seotud praktiline eksistentsialism ja sport? äärmine vabadus/enesetoestus ja liiklushuligaanlus? ma saaks aru, kui ühte patta pannakse liiklushuligaanitsemine, ööklubides ratta imemine ja öösiti endast nõrgemate toksimine rahalise kasu saamise eesmärgil. ja teist otsa pidi need täiesti kontrollitud spordialad. mis poolest on kümnevõistlus rohkem sport kui 4way world champinship? või (olümpia-ala) nimega kiirlaskumine? Erki Nool on samaväärne roolijoodikuga? äärmuslikke võrdlusi võiks veel tuua. liiklushuligaanist harrastuslendur? kui sikk oleks harrastaja siis ilmselt tema kvalifitseeruks, õnneks on ta proff :)

ei. ma ei ütle rohkem midagi. mõtlev inimene nagunii tõmbab paralleele edasi ja teeb omad järeldused.

ja üldse. mis siis et ma hetkel ei hüppa. hinges olen ma ikkagi pigem langevarjur kui wuffo :) ja olen seisukohal, et mõtleval inimesel on langevarjumisega tegeleda täpselt sama ohutu kui mõtleval inimesel õhtul metsavahel jalutada. loll saab kirikus kah peksa.