lugemus

viimasel ajal raamatute jaoks natuke öösiti aega jäänud. surprise, surprise. suurim saavutus inglite ja deemonite näol. janoh, sealt initsiatiivi saades otsisin üles ka John Langdoni kodulehe ning selle ambigrammide sektsiooni. pole miskit öelda - Langdon on elukõva kutt. ilmselt leidub vähe selliseid, kes suudavad koostada ilusa ja arusaadava ambigrammi sõna "illuminati" tarvis. aga tema meistriteose jaoks on vaja jõuda raamatuga suhteliselt lõpuni, mul jäi suu lahti seda neljasõnalist ruudukujulist täiuslikku ambigrammi nähes.

well. tellisin järgmise raamatu kah ära, eks näis millal selle lugemiseni jõuan. ilmselt lähemal ajal hakkavad ööd muude asjade jaoks kuluma.

muide, kui keegi tahab endale erikuradikõva telefoni osta, siis saab. vihjates blogile saab võibolla ka natuke hinnast alla :)

tänaöösel nägin und

üle pika aka miskit, mis jäi meelde kah.

helistab mulle juho, teatab rõõmsalt, et "raba oma kama kaasa, korja mind auto peale ja lähme paneme ühe demolaksu sakku, presidendi maja ette". no mis seal ikka. kott selga, vari kaenla, korjasin juho liivalaialt auto peale ja siis kristiine keskuse parklasse. natuke imelik kogunemispaik oli, aganoh, unenägu ju ikkagi. teised juba lennukis, lennuk tuututab (!) närviliselt parkimisplatsil. meie parkimismajas asjad selga, aga kuna sakku minek ja auto jäi linna, siis vaja ju ometi seljakott kah selga panna. varju peale. groundmaster (kes oli mingi välismaa keeles kõnelev naisolevus) seletas, et see pole kõige parem idee. jäin nõusse. aga fotoka riputasin kaela. krt, seda ta kah ei lubanud. lennuk lasi jälle signaali. heaküll. jätsin fotoka kah maha. aga jalarihmad, kurask, ei taha kuidagi kinni püsida. tõmban pingule, teen ühe sammu, jalarihmad jälle täitsa lahti. ebaõnn ma ütlen. lõpuks kui jalarihmad kinni jäid, läksin lennuki juurde, millel propp juba pikemat aega käinud oli ja hakkasin peale ronima. imelik asi, et LETi uks oli valel pool. uksest sisse ronides ütles juho, kes ootas ukse peal, et mul lohiseb miskit järgi. pin, raibe, oli lahti läinud ja sisekott koos meduusiga rippus järel, tropid pikalt laialt järel. dääm. heaküll. juho pakkus, et paki ära, ootame, aga ma lasin lennuki minema. groundmaster arvas kah, et nii paljude jamade peale mul pole erilist lootust tervena maha jõuda. olin nõus, nukrutsesin, ja läksin koju ära. poole tee peal õnneks läks kurbus ära, sest kell hakkas helisema ja mõistsin, et see oli vaid uni.

krt, aga kuidas seda nüüd tõlgendada? kas peaks kartma midagi? või on tegemist kroonilise hüppenäljaga, mida ma omal süül tunnen? eelmine kord kui nägin unes, et langevarjumisega mingi ikaldus oli, maandusin piibel puu otsa ja käisin ligi kuu aega kipsiga. kokkusattumus? strange igaljuhul.

head tööd.