tegelikult on elu ilus

reede, tööpäev, arvuti suriseb, käbarad liiguvad. koosolek koosoleku otsa.
ja siis saabub hetk, kus nädala toimetused kontoris saavad lõpu.

ja edasi on lust ja lillepidu :)

reedel õltskond, ettenägelikult võtsin ettevaatliku hoiaku, leppisin 10. kohaga ja saabusin öösel koju enamvähem kainena. sest teadsin, et laupäeval on oodata ilusat ilma. ilus ilm tuligi. koos volvo ja golfipartneriga mis/kes mind jõelähtmele transas.
no kurat. seda ilma tasus oodata :) 9 rada sai läbitud nii, et ei märganud isegi kella, veelvähem telefoni vaadata. ja kui sai läbi siis oli ikka kohe täitsa kahju et lugupeetavatel kaasmängijatel ei olnud aega 18 rada mängida.

ainuke lohutus - homseks lubatakse samamoodi head ilma ja niitväljal on mul veel lunastamata 5 raja päevapileteid. ilmselt saab homme kõva trenni.

kui kõik asjad nii mõnusalt ja sujuvalt läheksid siis võiks lausa elu armastama hakata :)

vene keele õppimise tähtsusest

parasiil natuke kobiseb ja käib ka mujalt läbi vene keele domineerimine koolides.

minu mõned sendid:
- iga keel on tähtis. igal võimalikul juhul rõhutan ka oma järeltulevale põlvele, et keelte teadmine (isegi mitte tundmine) on väga tähtis. ilma ei ole võimalik hakkama saada. samamoodi üritan vähemalt hädavajalikud fraasid (tere, head aega, aitäh, jne) selgeks saada igas riigis kus ma viibin pikemalt kui 24h.
- vene keel on eriti tähtis. ajalooliselt võib ju seda keelt mitte sallida aga vaja seda läheb. ja mis kõige üllatavam, minul näiteks rohkem lõuna suunas suheldes, ida poole peal saab ka angliisiga hakkama.

jah, ma olen igast asendist selle poolt, et eestis peab haridust antama/saama kohalikus keeles. ja ühtlasi olen ma igast asendist russofoobia (on selline väljend ju?) vastu.

ja daibohh kui nüüd keegi seostab seda sõnavõttu mu perenimega :)