tänaöösel nägin und

üle pika aka miskit, mis jäi meelde kah.

helistab mulle juho, teatab rõõmsalt, et "raba oma kama kaasa, korja mind auto peale ja lähme paneme ühe demolaksu sakku, presidendi maja ette". no mis seal ikka. kott selga, vari kaenla, korjasin juho liivalaialt auto peale ja siis kristiine keskuse parklasse. natuke imelik kogunemispaik oli, aganoh, unenägu ju ikkagi. teised juba lennukis, lennuk tuututab (!) närviliselt parkimisplatsil. meie parkimismajas asjad selga, aga kuna sakku minek ja auto jäi linna, siis vaja ju ometi seljakott kah selga panna. varju peale. groundmaster (kes oli mingi välismaa keeles kõnelev naisolevus) seletas, et see pole kõige parem idee. jäin nõusse. aga fotoka riputasin kaela. krt, seda ta kah ei lubanud. lennuk lasi jälle signaali. heaküll. jätsin fotoka kah maha. aga jalarihmad, kurask, ei taha kuidagi kinni püsida. tõmban pingule, teen ühe sammu, jalarihmad jälle täitsa lahti. ebaõnn ma ütlen. lõpuks kui jalarihmad kinni jäid, läksin lennuki juurde, millel propp juba pikemat aega käinud oli ja hakkasin peale ronima. imelik asi, et LETi uks oli valel pool. uksest sisse ronides ütles juho, kes ootas ukse peal, et mul lohiseb miskit järgi. pin, raibe, oli lahti läinud ja sisekott koos meduusiga rippus järel, tropid pikalt laialt järel. dääm. heaküll. juho pakkus, et paki ära, ootame, aga ma lasin lennuki minema. groundmaster arvas kah, et nii paljude jamade peale mul pole erilist lootust tervena maha jõuda. olin nõus, nukrutsesin, ja läksin koju ära. poole tee peal õnneks läks kurbus ära, sest kell hakkas helisema ja mõistsin, et see oli vaid uni.

krt, aga kuidas seda nüüd tõlgendada? kas peaks kartma midagi? või on tegemist kroonilise hüppenäljaga, mida ma omal süül tunnen? eelmine kord kui nägin unes, et langevarjumisega mingi ikaldus oli, maandusin piibel puu otsa ja käisin ligi kuu aega kipsiga. kokkusattumus? strange igaljuhul.

head tööd.