kahe auto isand :)

nii. võtsin omale veel ühe nuhtluse kaela. 2l/115kW/2001 honda streami kõrval pargib nüüd ka 1,3l/65kW/1995 toyota corolla, mis loodetavasti saab amservi abiga ilusti värskesse konditsiooni aetud. suverehvid alla, uued veljed, veermik ja mootor üle vaadata. arvatavasti saab asja.

aga suhteliselt huvitav oli istuda neljapäeval tolle massina rooli ning meelde tuletada, et mis kuradi funktsioon on kolmandal pedaalil ja mille kuradi pärast peab mingit kaigast juhiistme kõrval kogu aeg edasi-tagasi liigutama. peaaegu sama nõme nagu tiptronicuga liiklemine (mida ma olen kaks korda katsetanud ja siis kiiremas korras tagasi lülitanud).

vähemalt ei ole ma nüüd nädalavahetustel autotu ja bensukulu on viidud olematusse. sest selle kolmeukselise mini-corolla mootor elab ilmselt sarnaselt minule õhust ja armastusest.

aga ilm on sitt ja VVH on kah tegemata. ja tõsist kaalumist vajab M jutt sellest, et ma ta BT60 ära ostaksin. 170 kõlab kuidagi natuke suurelt pikemas perspektiivis, samas täiselliptiline kõlab hirmutavalt. aga PD190 ressurss hakkab otsa saama. ja järgmine aasta tuleb investeerida AADsse. ilmselt siis uus vigil :D

ja pealekõigemuu leiti mu BT handsfree üles, mis nädalajagu aega kadunud oli. jee!

long time no see

K (oma plondiinistumise käigus) hakkas jälle põksima, et miks ma siia miskit ei kirjuta. vastasin talle täiesti õigustatult, et ei ole häid ideid. no ei ole noh. mida ma ikka niisama mulisen. enamvähem praktiline inimene, nagu ma olen.

enivei. sellise hullemat sorti pohmelli käigus tuletasin meelde oma siinse parooli, logisin sisse janoh, unustasin oma praktilisuse. see eilne pilsner tüüpi hiina õlu igatahes kõige paremini ei mõjunud. aga ilmselt (nagu ikka) oli tegemist ületarbimisega. tänud M-le, kes mind kutsus üritusele kaasa ja sain tutvuda uute toredate inimestega.

üldse. tänu leivateenimiskoha vahetusele on elurütm muutunud täielikult. õhtuti/öösiti arvuti avamine on täielikult vabatahtlik, tööajal ei ole sellist tunnet et tahaks olla kuskil mujal kuna rutiin tapab, kohvitarbimine on saavutanud omaette taseme (3,5 aastat mittekohvijoomist on asendunud regulaarse kohvimasinakülastusega) ja mõiste "kalender" on muutunud mingist müstilisest asjast, mida "mõned vist kasutavad", reaalselt kasutatava ja eluvajaliku elemendiga. siinkohal peab ilmselt mainima, et Outlook imeb hoolimata kõigest. :)

peale kolmandat nädalat on igatahes tunne, et ma suudan mägesid liigutada. tuleb loota, et see tunne on püsiv. ja et teistele jääb kah vähemalt mulje, et ma seda suudan. sest koostöös peitub sünergia.

heaküll. vändras hakkab varsti saelaudadega ikaldama kui ma samas vaimus jätkan (millest meenub, et rõduehitajat koos materjalidega on vaja, soovitatagu kedagi) ja lähen parem teen miskit kasulikku.

p.s. märksõna maisüntar - vastatagu mu mailile. kes teab see teab.

first day of the rest of my life

noh. tegelikult nii karmilt ei saa kah öelda.

aga ma olen töötu. täna ja homme. esmaspäevast hakkab uus tööleping kehtima.

loodetavasti on vanad ajad, kus 40 aastat ühe tooli peal tööd tehti jäädavalt läinud. aga loodetavasti saan ma oma järgmises töökohas ilusti hakkama ning uus tööandja minuga jääb rahule. eks näis.

viimase tööpäevaga kaasnes palju kallistusi ja paar kingitust. nüüd mul olemas Canon Powershot S1 IS (tänud dukele demo eest, mõnna kaamera on) ja päris korralik makk-sang (millega pean mõtlema, mida peale hakata, kodus on kõik toad juba musifitseeritud). igatahes hommikul kell 6 koju jõudes tundus, et nüüd magaks esmaspäevani välja. paraku, nagu ikka heade plaanidega läheb, läks ka see vett vedama. telefonihelin kell 11 suutis mu pohmellis pea täiega peeti keerata. ahnoh, elu on selline.

muide - rock cafe on täitsa mõnus koht. eriti kui seal riho sibul laulab. ilmselt tänased genialistid jäävad seal vahele, hoolimata plaanidest (vaata eelmist lõiku plaanide kohta).