jälle öö

öösel on kõik kassid hallid, ütleb vanasõna. kassidega kokkupuude lõppes umbes 7 aastat tagasi. aga koer on täpselt diivanikarva. kui ta ennast kerra kerib, siis võib ilma probleemideta peale istuda ja imestada, et mille kuradi pärast diivanipadi uriseb.

täitsa lahe on õhtul istuda masina taga ja lugeda teiste mõtteid. aatomik kirjutab lokaalsetest katastroofidest, parasiil globaalsetest börsimuutustest, wolli oma (igatahes mitte seksuaalsetest) suundumustest ja tsoome oma uuest autost. rääkimata kadrist, kes kirjutab pidevalt ilusat ja väga sügavmõttelist juttu. ja siis veel nii mõnigi, näiteks wing oma uue fetishiga. aga see selleks :)

tegelt on lahe veeta mõni hetk sõprade seltsis, mis siis, et nende blogisid lugedes. aga kui võtad mõne lehe lahti, siis tuleb inimene kohe silme ette. olgu selleks siis wolli rätt-kiilaspea või wingi lesbiparukas. või siis parasiili hääl täna SVX kõlarites. aga kui eluratas jookseb sellises tempos, et ainuke aeg mälestusteratast veeretada on siis, kui teised ammu (ilmselt) magavad, njah..

ja lõppeks eksistentsiaalne küsimus. mis on blog? kas see on koht, mida loevad miljonid inimesed, kuhu kirjutatakse maailmalaiusi probleeme, või on ta natuke isiklik koht, kuhu piiludes inimestel on natuke piinlik, et "ai raisk, ma nüüd teen pattu, aga noh, olgu peale, lukku ees polnud." kas see on koht, kuhu kirjutatakse isiklikke salajasi mõtteid teatud kodeeringus, mida oskavad lugeda vaid sõbrad, või on see koht, kuhu paisatakse süda tühjaks? kas inimene, kes arvab ennast ära tundvat kellegi blogis peaks tundma piinlikkust, kui ta endast loeb, või võiks ta arvata, et see on jutt, millest vaid tema ennast ära tunneb?

and last but not least - what is the meaning of life?