talv ja hüppenälg..

njah. hüppenälg on hull asi. täna jälle langevarjuteemaline unenägu. aga kuna piisavalt kreisi siis paneks kirja kah ;)

igatahes istusime Hendrikuga kuskil pubis ja jõime õlut. tema seletama, et see, mis ta lõpupeol lubas, on teoks saanud - temast on saanud skygod. kahe hüppega. leppisime kokku, et hommikul lükkame cessnale hääled sisse ja paneme ühe 2-way. mõeldud, tehtud. hommikul panime mingilt suvaliselt lennuväljalt ajama, laksust 1,4km kõrgust. imestasin, et nii kiirelt läks asi. Hendrik pani autopiloodi peale (noh, et lennuk ise otsiks maandumisplatsi omale) ja hüppas lennukist välja. vaatasin järgi. valge naistemantel oli tal seljas, nigust birdmaniga pani udjama. hüppasin siis järgi ja träkkisin sabas. umbes 900 peal viskas ta varju lahti (kolmas hüpe!) ja kadus kõrgustesse. keerasin ennast kõhuli ja viskasin kah varju lahti. kõrgust 800 umbes. aga vari, vana pede, läks nii kuramuse aeglaselt lahti, et mul juba sangad pihus. kuna olin metsa kohal siis eriti ei raatsinud põhivarju minema lasta ja plaanisin kahe kupliga alla tulla (sick! auka, päriselus ma seda ei teeks ja nii kaua ei mõtleks). viimasel hetkel otsustas vari siiski avaneda, kõrgust 60 meetrit. tagumistest vabaotstest pidurdades (pidureid ei jõudnud lahti võtta) fleerisin ilusti mööda metsasihti loojuva päikese vastu mereranda. hmh. ja alguses oli hommik. Hendrik (kellest oli saanud 20-aastane blond tibi vahepeal) saabus kah randa ja ütles mehisel häälel (mis ta välimusega üldse kokku ei sobinud) et ilus hüpe oli. tahaks veel. the end.

3,5 kuud veel, kui vähegi veab. siis saab lennataaaaa...