Du, du hast, du hast mich

Eilne (või noh, selle aasta) suurim raskemuusikasündmus on nüüd siis õnnelikult läbi. Kuna Whitesnake ja W.A.S.P. (muide, kes teab, mida see lühend tähistab? :) ei paku niiväga pinget (mis neist penskaritest ikka vaadata, omal ajal kuulatud küll-ja-veel), siis on see kontsert ainuke suurem, mida see aasta külastasin. Kahjuks või õnneks, seda ma ei oska öelda.

Igatahes vägev oli. Lava koosnes kõlaritest, pürotehnikast, hulludest sakslastest ja mõnest liikuvast osast (millest effektseim oli prozhektorite tõstuk). Hullud sakslased vokaal-instrumentaalansamblist Rammstein hüppasid ja karglesid laval, panid üksteist põlema (no maeitea, minu kuu aja bensulimiit põletati küll lava peal ära) ja laulsid-mängisid oma muusikat väga mõjuvalt. Tavaliselt ei suuda elav muusika mind nii erutada, et ma hüppama-karglema asuksin, aga Du hast-i ja paari muu loo ajal hakkasin oma olematut tukka vehkima küll.

Aga mis siin ikka pikalt seletada, kes nägi see nägi, kes ei näinud jäi minu arvates väga suurejoonelisest showst ilma.

Ja järjekordne hambaarstivisiit jälle selja taga, tundsin, kuidas hambaarst ümises "Du hast mich" ja surus oma orgi sügavale minu igemesse.